Finantsjuhi töö nõuab tihti ka oskust esineda. 3 nippi enesekindlaks esinemiseks

Esinemine on meie jaoks alati kriisiolukord. Me ei saa muuta seda, et esinemine on ebamugav ja riskantne, aga me saame väga hästi valmistuda selleks, et meie ebamugavus ei segaks publikut. Publik tahab näha enesekindlat ja pädevat esinejat. Seda me saame neile pakkuda ka sisimas ebakindlust tundes.

Esinemise jaoks vajaliku enesekindluse juured on esmapilgul vaadates võib-olla üpriski kummalises kohas. Nimelt, mida selgemalt sa suudad rääkida, seda rohkem sind kuulatakse ning seda enesekindlamaks muutuvad sinu esinemised. Toon kolm lihtsat soovitust, mis teevad sinu esinemise enesekindlamaks ja annavad sulle julgust juurde.

Iga avaliku esinemise õpik sisaldab ligilähedast mõttekäiku - sissejuhatus on ettekande kõige olulisem koht. Koht, kus publiku tähelepanu on kõige kõrgem. Kui sa pole võimeline selgelt ja kiirelt sissejuhatuses tähelepanu hoidma, on keeruline ettekande põhiosas kaotatut tagasi teha. Seetõttu on mõistlik sissejuhatus pähe õppida.

Kui sisestada Youtube otsingusse sõna “konverents,” siis avaneb kummaline pilt: paljude erinevate valdkondade esinejate ühine komme on sissejuhatus hoopis jala pealt välja mõelda. Kuidas muidu seletada levinud võtet, kus esineja annab lohisevaid tänusõnu korraldajale, esitab pikki kommentaare eelneva esineja aadressil ning unustab sootuks enne oma esimest slaidi rääkida sellest, mis üldse ettekandes jutuks tuleb. Suur arv ööh, õõh, mmh ja muid pausitäiteid reedavad, et esineja mõtleb hetkel sissejuhatust välja.

Ettekande kogupikkusest võiks sissejuhatus olla 10-15%. Kui esinemise pikkus on 20 minutit, siis umbes kaks minutit kuluta sissejuhatusele. Õpi sissejuhatust esitama lühidalt, tabavalt ja enesekindlalt. Märksõnad võivad sul igaks juhuks valmis pandud olla, kuid kui sa oled kindel, et suudad sissejuhatuse esitada ka ilma nendeta, oled õigel teel.

Kuulajad andestavad, kui unustad tänada ürituse korraldajaid. Nad andestavad ka selle, kui puuduvad tunnustavad kommentaarid eelmisele esinejale. Kuid nad ei andesta seda, kui sa ei ütle neile, millest sa rääkima hakkad. Heal juhul nad lakkavad kuulamast, halval juhul on nad sisimas kurjad, sest nad ei saa aru. Ja siit jõuame järgmise punktini.

Ettekannet kuulata on palju raskem, kui artiklit lugeda. Seda ei saa tagasi kerida, aeglasemalt kuulata ega hõigata esinejale, et ole hea tee paus, ma mõtlen veidi järgi. Seetõttu pead esinejana hoolitsema selle eest, et sõnum oleks lihtsasti jälgitav. Väga tänuväärne võte on kasutada teeviitu kohe sissejuhatuses. Publikule meeldib kui neile öeldakse, mis ettekandes saama hakkab. See on nagu kinnitus, et me oleme heades kätes. Esineja teab, kuhu läheb.

Viita oma sissejuhatuses lühidalt igale peateemale, millest kõne sisus räägid. Kui tahad, tee seda väga otsekoheselt ja ütle, esiteks, teiseks, kolmandaks. Kui tahad, siis kasuta loomingulisemat varianti ning moodusta teeviidad küsimustest, nt mis, miks, kuidas.

See on oluline võte, millega enesekindla teejuhina kuulajate tähelepanu võita. See võte tundub isegi nii lihtne, et mõned peavad seda veidi labaseks. Selle asemel kaotavad nad sissejuhatuses kummaliste mõistujuttude ja kõrvalepõigetega ka kõige kannatlikuma kuulaja tähelepanu. On tähtis mõista, et suuline sõnum peab olema lihtne ja kuulajat abistav. Igasugused kirjaliku sõnumi trikid jäävad suulises esituses tihti mõistetamatuks.

Teeviidad olemas? Siis liigume edasi ja vaatame, kuidas kuulajaid alati sadulas hoida, isegi kui sinu ettekanne termofüüsikast on täis ohtlikke tõuse ja langusi.

Publikul on hea meel, kui ta saab vahepeal hinge tõmmata. Seetõttu soovitan kasutada üleminekuid erinevate osade vahel. Üleminek on lausung, mille esimene osa ütleb, millest just räägiti ja teine osa ütleb, millest rääkima hakatakse. Mõned näited:

„Sellel slaidil nägime, mis toimus minevikus, kuid vaatame nüüd tulevikku.“

„Niipalju praegu tagajärgedest. Kuid millised võiks olla mõned head lahendused praegusele olukorrale?“

Head esinejad märgivad üleminekud endale visandisse, et nad neid ei unustaks. Esinemine on stressirohke ja paljud asjad jäävad tegemata, kui meil neid plaanis ette kirjutatud pole.

Anna publikule see võimalus korraks tagasi vaadata ja valmistuda järgmiseks slaidiks või teemaarenduse punktiks. Üleminekud on omamoodi õli, mis paneb suulise sõnumi sujuvalt liikuma. Ilma nendeta muutuvad ühest osast teise minekud kuulajale tüütuks, sest ta peab mõistatama, kas see oli nüüd ühe mõtte lõpp või mitte.

Lugesid üsna lihtsat enesekindluse retsepti. Ma ei rääkinud totratest kehakeele poosidest ega kavalatest karismanõksudest, millega publikut manipuleerida. Aitame kuulajal mõista, mis ettekandes tuleb. Kirjutame visandisse üleminekud sisse ja hoolitseme, et ettekande osad oleksid omavahel ühendatud. Mis kõige olulisem, õpime sissejuhatust soravalt rääkima.

Pole midagi raskemat, kui uskuda spetsialisti, kelle sõnad moodustavad talle endalegi kummalisi mõttekäike. Tehes kuulajale ettekande jälgimise võimalikult sujuvaks, oleme hoolivad teejuhid. Oleme seadnud kuulaja tähtsamaks iseendast.