Nestor: Euroopa kaitseplaanid võiksid majandusliku kasu pärast köita ka Venemaast kaugemaid riike

Kui veel üsna hiljuti rääkisid poliitikud vajadusest eelarvepuudujääki piirata ja laenukoormust kontrolli all hoida, siis nüüd on sisuliselt nädalatega saanud jututeemaks hoopis vajadus senisest rohkem kulutada, seda ennekõike kaitsevaldkonnas.

Et Euroopa on oma kaitse delegeerinud Ühendriikidele, on aastakümneid olnud aktsepteeritud tõsiasi. Võrreldes 1980ndatega on kaitse-eelarved suhtena SKPsse pidevalt kahanenud, mida on tunnustavalt kutsutud „rahudividendiks“. Ega ju sõjaks ettevalmistumine ei peaski olema ühegi mõistliku riigi eesmärk – inimesed tahavad elada rahus ja rahale leidub palju mõistlikumaid rakendusi. Et rahu näis alles mõni aasta tagasi igavene, piirdus suur osa Euroopa riikidest vaid moepäraste kaitsekulutustega, mis jäid kaugelt maha NATO liikmesriikide seas kokku lepitud eesmärgist kulutada sellele 3% SKPst. Kuigi sõda Ukrainas põhjustas selles vaikelus kindlasti raputuse, siis peale esmast ehmatust asusid Euroopa poliitikud taas jalgu järele vedama. Mida kaugemal Venemaa piirist, seda ebavajalikum tundus kaitsele päriselt kulutama asuda. Seda eriti olukorras, kus valijate meeli köitsid ennekõike sotsiaaltoetused ja muu heaoluühiskonda puudutav.

Mugavuse taustaks oli mõistagi USA rahugarantii, kelle vastu Venemaa ilmaski ei julgeks astuda. Ent mis oli iseenesestmõistetav eelmiste USA presidentide jaoks ei ole seda Donald Trumpi jaoks. Kuigi rahu Euroopas teenib kindlasti USA huve, siis on tõepoolest ebaselge, miks selle rahu peab kinni maksma just USA. Teadmine, et varasem julgeolekugarantii ei ole enam nii kindel, näib vähemalt hetkel taas olukorra tõsidust Euroopa poliitikutele olevat meelde tuletanud.

Esialgne ehmatus näib kõige kindlamaid viljasid kandvat Saksamaal. Äsja ametisse astunud kantsler Fredrich Merz on, vastupidiselt oma kunagistele vaadetele, asunud kiirelt lõdvendama Saksamaa eelarvereegleid. Pärast finantskriisi jõustatud seadus piiras Saksamaa eelarvedefitsiidi tagasihoidliku 0,35%ni ja keelas liidumaadele eelarvepuudujäägi sootuks. Konservatiivse rahanduspoliitika negatiivseks tagajärjena on unarusse jäänud aga mitmete riigi jaoks oluliste valdkondade rahastamine.

Olukorra muutmiseks võttis Saksa parlament lõppeval nädalal kiirkorras vastu otsuse mõned kulud sellest piirmäärast vabastada. Kiirustamise põhjus polnud ainuüksi muutunud hinnang julgeolekuolukorrale, vaid ka poliitiline reaalsus, sest peagi ametisse astuvas uues Bundestag’is oleks selleks puudunud poliitiline konsensus. Kinnitatud plaani kohaselt on edaspidi Saksamaa kaitsekulutused puudujäägi-arvestusest väljaspool, s.t põhimõtteliselt võib riigikaitsele kulutada nii palju kui tarvis.

Lisaks kaitseinvesteeringutele muutub „nähtamatuks“ ka vastne kava 500 miljardi euro suurusest taristuinvesteeringute programmist, mille eesmärk on parandada Saksamaa energiasektori, haiglate, koolide ja transpordivõrgu olukorda. Need otsused on üldjoontes heaks kiitnud isegi säästliku mentaliteediga harjunud Saksa majanduseksperdid, kes nüüd ennustavad, et otsuste tulemusena võib Saksamaad oodata senisest kaks korda kiirem majanduskasv.