Värske nobelist: ülirikaste nagu Gates ja Musk tagasihoidlik maksustamine ei tee neid targemaks, küll aga teeb rikkamaks ja seeläbi ülearu mõjukaks

Olulisem kui pelgalt rikkus on see, et neid konkreetseid miljardäre peetakse ettevõtlikeks geeniusteks, kes on erakordselt loovad, julged, ettenägelikud ja targad paljudel teemadel. Lisage sellele veel tõsiasi, et paljud neist valdavad kaasaja peamisi suhtluskanaleid – suuri sotsiaalmeediaplatvorme. See on lähiajaloos enneolematu olukord.

Maailma muutva rikka ja vapra ärimehe kuvand ulatub vähemalt Ameerika kullatud ajastu röövparuniteni. Kuid selle kuvandi tänapäevase veetluse üks peamisi allikaid on Ayn Randi romaan „Atlas Shrugged“, mille peategelane John Galt püüab oma idealismi ja tahte jõuga uuesti luua kapitalismi.

Kuigi Randi romaan on Silicon Valley ettevõtjate ja libertaarsete poliitikute jaoks pikka aega olnud pühakirja staatuses, ei piirdu selle teose keskse arhetüübi tõmme ainult sealsete ringkondadega. Alates Bruce Wayne'ist (Batman) ja Tony Starkist (Raudmees) kuni Darius Tanzini telesarjas „Salvation“ – rikkad, tehnoloogiliselt taibukad innovaatorid, kes päästavad maailma katastroofist – on see arhetüüp olnud populaarse kultuuri põhiosa.

Mõnel inimesel on alati rohkem võimu kui teistel, kuid kui palju võimu on liiga palju? Kunagi oli võim seotud füüsilise jõu või sõjalise tugevusega, aga nüüd tuleneb see tavaliselt sellest, mida Simon Johnson ja mina nimetame veenmisjõuks. Nagu me selgitame oma raamatus „Power and Progress“, on veenmisjõud seotud staatusega. Mida kõrgem on teie staatus, seda kergemini suudate teisi veenda.

Staatuse allikad on ühiskondadeti väga erinevad, nagu ka see, kui ebaühtlaselt see on jaotunud. USA-s seoti staatus tööstusrevolutsiooni ajal tugevalt raha ja rikkusega, sissetulekute ja varanduse ebavõrdsus kasvas seetõttu hüppeliselt. Kuigi on olnud perioode, mil valitsus püüdis seda suundumust ümber pöörata, on Ameerika ühiskond alati olnud ehitatud järsule staatuse hierarhiale.

See on mitmel põhjusel problemaatiline. Esiteks on pidev konkurents staatuse pärast – ja sellega kaasnev veenmisjõud – suures osas nullsummaga tegevus, sest staatus on „positsiooniline hüve”. Rohkem staatust teie jaoks tähendab vähem staatust teie naabrile. Järsk staatuse hierarhia tähendab, et mõned inimesed on õnnelikud, samas kui paljud teised on õnnetud ja rahulolematud.

Lisaks kipuvad investeeringud nullsummalistesse tegevustesse olema ebaefektiivsed ja ülemäärased võrreldes investeeringutega nullsummata tegevustesse.

Kas parem on kulutada miljon dollarit Rolexi kullast kelladele või uute oskuste õppimisele? Mõlemal võib olla sisemine väärtus – kella ilu versus uhkus uute teadmiste üle –, kuid esimene investeering annab märku, et oled rikkam ja silmatorkavam kui teised. Teine seevastu suurendab teie inimkapitali ja võib anda kasu ka ühiskonnale. Mis veelgi hullem: esimene võib kergesti üle võlli minna, kui kõik kulutavad teistest üle olemiseks silmatorkavale tarbimisele järjest rohkem.

Inimesed küsivad sageli, miks keegi, kellel on sadu miljoneid dollareid, tahab, et tal oleks veel sadu miljoneid rohkem. On vähe asju, mida te ei saa endale lubada, kui teil on 500 miljonit dollarit – miks siis igatseda 1 miljardit dollarit?

Aga sellepärast, et miljardär on staatus. Tähtis ei ole ostujõud, vaid prestiiž ja võim, mille see teistega võrreldes annab. „Rikkus on staatus“ reegli korral on ülirikaste hullumeelne püüd koguda veel rohkem rikkust vältimatu.

Veenmisjõu seostamisel staatuse ja prestiižiga on nii evolutsiooniline kui ka sotsiaalne alus. On ju ratsionaalne õppida inimestelt, kes tunnevad asja – asjatundlikkust aga on mõistlik hinnata edu järgi. See hõlbustab ka koordineerimise ja parimate praktikate kasutusele võtmist. Ent kui varanduslik ebavõrdsus kasvab väga suureks, hakkab jõukust asjatundlikkusega võrdsustav ehitis murenema.

Mõelge: kes teab puusepatööst rohkem, kas meisterpuusepp või riskifondimiljardär? Tundub loomulik, et meisterpuusepp, kuid mida suurema staatuse rikkus annab, seda suurema kaalu saavad riskifondimiljardäride vaated – isegi puusepatöö küsimustes.

Või mõelgem mõnele kaasaegsemale asjakohasele näitele. Kelle vaated sõnavabaduse küsimustes on tänapäeval suurema kaaluga: kas tehnoloogiamiljardäril või filosoofil, kes on seda teemat pikka aega uurinud ning kelle tõendeid ja argumente on kontrollinud teised kvalifitseeritud eksperdid? Miljonid inimesed X-is (Twitter) on kaudselt valinud esimese variandi.

Mida sügavamalt juurdub mõtteviis „rikkus on staatus”, seda enam lepime tehnoloogiamiljardäride ülemvõimuga. Siiski on raske uskuda, et rikkus võiks olla täiuslik väärikuse või tarkuse mõõdupuu, rääkimata autoriteetsusest puusepatöö või sõnavabaduse küsimustes.

Pealegi on rikkus alati mõnevõrra meelevaldne. Me võime lõputult vaielda selle üle, kas LeBron James on parem korvpallur kui oli Wilt Chamberlain, kuid jõukuse poolest pole küsimustki. Kui Chamberlaini netoväärtus oli tema surma ajal 1999. aastal hinnanguliselt 10 miljonit dollarit, siis Jamesi netoväärtuseks hinnatakse 1,2 miljardit dollarit.