Nestor: peame meeles, et jõukas riik on ühine projekt, kui tahame majandusarengu tempot hoida

Vastupidi, kõik kolm professorit – Daron Acemoglu, Simon Johnson ja James Robinson – on viimastel kümnenditel tuntust kogunud mitte ainult erialases ringis, vaid jõudnud oma raamatute ja teiste kirjutistega laia ringi ärist ja majandusest huvitatud inimeste vaateväljale. Nende kuulsaimaks hitiks võib pidada 2012. aastal ilmunud Acemoglu ja Robinsoni sulest ilmunud raamatut „Why Nations Fail“, mis räägib põhjustest, miks mõned riigid on saavutanud väga kõrge elatustaseme ja teised äärmises vaesuses virelevad. Ehk ainsana võib mõningaseks üllatuseks pidada seda, et nimetatud kolmik pälvis auhinna alles nüüd.

Kuid mille eest täpsemalt kolme meest siis auhinna vääriliseks peeti? Kõige lihtsamalt öeldes proovisid auhinna seekordsed võitjad välja selgitada, miks on mõned riigid rikkad ja teised vaesed.

Teemad nagu vaesus, varanduslik ebavõrdsus ja majandusareng on viimase kümnendi vältel olnud ilmselt kõige populaarsemad teemad, mida Nobeli komitee on pidanud vääriliseks hinnata. Nii pälvis arengumaade majandusarengu uurimise eest 2015. aastal auhinna Angus Deaton ja 2019. aastal Abhijit Banerjee, Esther Duflo and Michael Kremer. Osaliselt võib sama teemavaldkonna alla liigitada ka auhinna mulluse laureaadi Claudia Goldini, kes tegeleb soolise ebavõrdsuse küsimusega tööturul.

Selleaastaste laureaatide töö riikidevahelise majandusliku ebavõrdsuse selgitamisel langeb samasse žanri. Kuigi edukatele inimestele meeldib sageli mõelda, et nende edu taga on nende enda töö ja vaev, siis tegelikult loob meie heaolule aluse ennekõike koht, kus me sünnime ja elame. Mis siis, kui me oleksime sündinud näiteks Somaalias, Sierra Leones või Põhja-Koreas, milline oleks meie elu siis? Kas suudaksime teenida sellist palka, kas elaksime samas ilusas kodus, käiksime puhkusereisidel, sööksime sama head toitu? 99,9% juhtudest oleks vastus ilmselt ei.

Kui klassikaline majandusteadus kipub majandusarengu selgitamisel keskenduma tööjõule, kapitalile ja tehnoloogiale, siis ei aita see piisavalt selgitada riikide vahel valitsevat majanduslikku ebavõrdsust. Miks on mõned riigid alustades võrdselt stardipositsioonilt jõudnud niivõrd erineva jõukuse tasemeni?

Majanduspreemia laureaadid väidavad, et see sõltub institutsioonidest ehk valitsemise kvaliteedist. Seejuures on nende uurimistöö ka nii-öelda „poliitiliselt laetud“, kuna peab üheks olulisemaks teguriks seda, kas riigis toimub kaasav valitsemine või valitseb rahvast eliit, kes neid kurnab. Oma uurimistöös on nad põhjalikku tähelepanu pööranud kolonisatsiooniajastule ja jõudnud järeldusele, et mida enam kolonisaatorid maad kurnasid, seda halvemal järjel vastav riik täna on.

Kuigi tänapäevaste poliitiliste süsteemide hindamisel on autorid jäänud ettevaatlikuks, siis toob nende töö meid paratamatult ka praegu ühiskondades toimuvani. Kui riigi elanikud tunnetavad end ühtsena ja et valitsemine on nende kätes, siis on jõukam ka riik. Kui valitsejaid tunnetatakse kõrgema klassina, kes oma ülemvõimu teostab, siis kängub ka majandusareng.

Mida selle taustal arvata Eesti olukorrast? Kuigi meie jõukuse tase ei küüni veel Põhjamaade tasemele, siis on siinne majandusareng olnud vähemalt Euroopa riikide seas üks kõige jõulisematest. Võrreldes 1995. aastaga, alates millest on kättesaadav võrreldav statistika, on siinne SKP elaniku korda kasvanud pea 13 korda. Võttes arvesse inimeste ostujõudu, jäi 1995. aastal siinne elatustase umbes kolmandikuni täna Euroopa Liitu kuuluvatest riikidest. Nüüdseks on see tõusnud umbes 80% juurde sellest.