Finantsgurud kestlikkuse fännidele: must-valge suhtumine ei toimi, õppige hindama halli varjundeid

Damodaran tegi ESG ja kestlikkuse/jätkusuutlikkuse ilma igasuguse diplomaatiata pihuks ja põrmuks.

„Minu arvates peate lõpetama apokalüptilise jutu. Kas te tõesti arvate, et kui ütlete inimestele, et 35 aasta pärast saabub maailmalõpp, hakkavad nad paremini käituma? See on sama, kui öelda kellelegi, et tal on 60 päeva elada, ja lisada: „Ela tervislikult.“ Seda ei juhtu. Isegi kui te usute, et maailmlõpp tuleb, kui kliimamuutustega ei tegeleta, on see psühholoogiliselt kõige halvem strateegia,“ rääkis Damodaran. „Teiseks, vooruslikkuse jutt tuleb kõrvale heita. Suhtumine, et kes usub, et kliimamuutus on oluline, on hea inimene, ja kes ei usu, on halb inimene, rikub kogu arutelu.“

ESG kohta ütles Damodaran, et see on kõigest tähelühend, mis ei vääri isegi idee või kontseptsiooni nimetust. Sama lugu on tema hinnangul kestlikkuse/jätkusuutlikkusega (sõnadega, mida ESG asemel tihti kasutatakse).

Rahandusprofessor näeb, et nende sõnade varjus vohab nii valitsuste, ettevõtete, investorite kui ka tarbijate tasandil silmakirjalikkus: valitsused väidavad, et nad hoolivad kliimamuutustest ja lepivad kliimatippkohtumistel kokku eesmärke, mille kohta kõik teavad, et neid ei täideta; ettevõtted väidavad, et nad on rohelised ja seeläbi väärtuslikumad; investorid on pumbanud rohemajandusse triljoneid dollareid, uskudes konsultantide juttu, et nii saab ühtaegu olla hea ja teenida kõrgemat tootlust; tarbijatele pakutakse samuti suurt hulka viise näitamiseks kui imepäraselt rohelised nad on.

„Kainestav reaalsus on see, et pärast 20 aastat juttu ja triljoneid investeeritud dollareid, on fossiilenergia tarbimine vaevu vähenenud. Meie sõltuvus fossiilkütustest vähenes aastail 1975-1995 rohkem kui on vähenenud viimasel 20 aastal. Põhjuseks oli tuumaenergia, mida enamus roheinimesi aga vihkab,“ nentis Damodaran.

Suur osa ESG- ja kestlikkuseuuringutest pole Damodarani sõnul tühjagi väärt ning tihtipeale on „pruuni“ innovatsiooni investeerimine mõistlikum kui investeerimine „rohelisse“ innovatsiooni. Maailmalõpuga hirmutamisest palju tõhusam on tema hinnangul halli varjundite aktsepteerimine ja järkjärguline muutus.