Jootraha deklareerimata jätmise maksukadu võib olla üle 10 miljoni euro aastas. Mida teha?

Tema hinnang 300 eurot kuus põhineb OÜ Swissotel Tallinn baari, restorani ja hommikusöögisaali töötajate seas läbi viidud anonüümsel küsitlusel. „Küsitluslehti jagati välja 100 ja tagasi saadi 60, kuid kuut neist ei saanud lõputöös kasutada, kuna vastustest oli selgelt näha, et vastajad ei võtnud küsimustikku tõsiselt, ja jäi mulje, et töötajad ei olnud huvitatud õigete vastuste andmisest ega tahtnud enda andmeid avaldada.“

„Kõik 54 vastanut olid jootraha maksustamise vastu, kuna maksustamine võtab neilt liialt palju raha ja on lisakohustuseks. Lisaks sellele, et inimesed ei soovi maksta makse, näitab uuringu tulemus ka inimeste teadmatust oma kohustustest,“ kirjeldab Kuus uuringu tulemusi.

Kuuse sõnul kehtib praegu olukord, kus tulumaksu deklareerimine ja maksu tasumine jootraha saanud ja endale jätnud teenindaja poolt oleneb üksnes isiku südametunnistusest, sest puudub tõhus kontroll ja mõistlik reaalne võimalus vastavat kontrolli teostada. „Hea teeninduse eest makstud tasu kontrollimine on raskendatud seetõttu, et seda makstakse peamiselt sularahas ja selle maksmiseks ei ole kohustust ega ka tava vormistada dokumente. Dokumentide kontroll on aga pea iga maksu­menetluse juures vajalik toiming tõendamaks isiku maksukohustust.“

Kuus kirjutab, et põhimõtteliselt saaks jootraha küsimuses maksumenetlust läbi viia nii, et maksuhaldur tuvastab kaardimaksete järgi, kes on mingil kuupäeval kliendina restoranis käinud, ja kutsub kolmanda isikuna selgitusi andma (st rääkima, kui palju ta jättis restoranis käies jootraha).

„Selline kontrollimeetod ei teeni kõige paremini maksukogumise eesmärki. Esiteks ei meeldiks mitte ühelegi kliendile, et teda sellise asja pärast välja kutsutakse, ja kindlasti tunneb ta häirituna, et riik üldse tema vaba aja käike selliselt jälgib. Selline riigi sekkumine võib hakata inimesi toitlustus­kohtades käimisest eemale peletama, mis ei aitaks kaasa majanduskasvule,“ kannab Kuus selle viisi kohe maha. Selline kontrollimeede ei oleks proportsionaalne saavutatava tulemusega, samuti ei pruugi niimoodi kogutud teave anda tõepäraseid tulemusi, sest pole usutav, et isik mäletaks täpselt, kas ja kellele ning kui palju ta jootraha jättis.

„Meie õiguses puuduvad praegu joot­raha pealt maksu deklareerimiseks ja kontrollimiseks piisavad haldus­sunni vahendid,“ tõdeb Kuus eespool kirjeldatud ja teiste võimaluste analüüsimise põhjal.

Kuus pakub lahendust, kus sätestatakse määr, mitu protsenti käibest makstakse tõenäoliselt keskmiselt jootraha, ja määratletakse töökohad, kus saadakse jootraha. Tööandjat kohustataks arvestama ja maksma vastavalt summalt kõik tööjõumaksud. Tegelikku jootraha saaksid töötajad edasi nagu seni.

„Tänu sellele jääks ära väga eba­mugav, kohmakas ja ressursirohke kontroll makstud jootraha üle. Samuti jääks töötajale stiimul käituda meeldivalt ja igati kliendi huvidest lähtuvalt, mis on ju ka tööandja huvi. Selline maksustamine aitaks täita riigi­kassat. Ka ei jätaks see töötajat ilma temale riigi poolt ette nähtud sotsiaalsetest garantiidest,“ selgitab Kuus oma ette­paneku plusse.

„Tööandjate üks vastuargument oleks kindlasti juba niigi liiga suur maksukoormus ja seda just sotsiaalmaksu osas. Teiseks algavad tõe­näoliselt lõputud vaidlused selle üle, kas arvestuslik jootraha määr on õige. Kindlasti hakatakse palju rääkima ka eranditest ja sellest, et sellises suuruses jootraha ei ole reaalne,“ arutleb Kuus. Siiski peab ta võimalikuks mõistliku kompromissi leidmist.