Kuidas jõuda kõrge sissetulekuga riikide hulka?

Lisaks eesmärkide sõnastamisele tuleb neid ka tulemuslikult ellu viia, jäi kõlama Eesti innovatsioonipoliitika otsustajatele mõeldud konverentsil. Muu hulgas oleneb innovatsioonipoliitika edukus ühiskonna hoiakutest innovatsiooni vastu.

Konverentsi idee autori, riigikogu liikme Anne Sullingu sõnul on innovatsioon üks poliitikute seas enim valesti kasutatud mõisteid. „Innovatsioon ei seisne riiklikes elamuprogrammides, lahedate vidinate leiutamises või lihtsalt loovuses. Innovatsioon on uudsete toodete, teenuste või protsesside loomine, mis loovad kliendile uut väärtust ja toovad ettevõttele jätkusuutlikku kasumit,“ ütles Sulling.

Tema sõnul on ilmne, et strateegia, mis tõi Eesti madala sissetulekuga riikide seast keskmise sissetulekuga riikide sekka, enam ei tööta. Kõrge sissetulekuga riikide hulka jõudmiseks tuleb fookus suunata innovatsioonile, mis eeldab senisest suuremat rolli teadus- ja arendustegevusel. „Minu jaoks on häirekell, et Eesti teadus- ja arendusnõukogu otsusega jääb Eesti riigi T&A investeeringute osakaal järgmiseks neljaks aastaks käesoleva aasta tasemele ehk 0,81%ni sisemajanduse kogutoodangust. See on selge takistus innovatsiooni arengus, seda olukorras, kus Eesti on innovaatiliste toodete turule toomises OECD riikide hulgas viimane,“ märkis Sulling.

Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov tõi välja, et Eestis on suhteliselt palju innovatsiooni eri nurga alt toetavaid programme, kuid need konkureerivad omavahel eelarve ja rakendamiseks vajaliku inimressursi pärast. „Uute programmide lisandumisega jäävad eelnevad soiku ja tulemusena tehakse asju vaid poole jõuga, kuigi potentsiaali oleks enamaks,“ lisas ta.

Stanfordi Uurimisinstituudi ettevõtlusstrateegia juht Dennis Tsu sõnul on innovatsiooni eeldus toimiv ökosüsteem ehk teadlaste, ettevõtjate ja riigi sisukas koostöö, kust juhtroll võiks olla riigil. „Edukaks osutuvad need innovaatorid, kes oma tooteid ja teenuseid suudavad eksportida. Seejuures ei peaks pelgama konkurentsi, sest see kinnitab, et tootele on turgu,“ märkis ta. Samuti tõi Tsu välja, et innovatsioonipoliitika edukus oleneb paljuski sellest, milline on ühiskonna suhtumine innovatsiooni.

Fuad Hasanov ja Reda Cherif Rahvusvahelisest Valuutafondist tõid oma ettekandes välja, et riigil on ambitsioonikate plaanide elluviimise toetamisel oluline roll. Innovatsiooniriikide tippu jõudmiseks on vaja luua keerukaid tehnoloogiaid ja neid eksportida.

„Eesti puhul ei ole probleem niivõrd selles, et ettevõtted ei pane piisavalt ressursse teadus- ja arendustegevusse, kuivõrd selles, et intensiivse T&A-tegevusega valdkondades ei ole piisavalt ettevõtteid. Peamine väljakutse on uute tulijate meelitamine nendesse sektoritesse,“ märkisid nad.

Nad tõid näite Aasiast, kus edulugusid nagu Taiwan ja Lõuna-Korea eristab mahajääjatest see, et neil on oluliselt kõrgem teadlaste ja patentide osakaal.

USA Riikliku Teadusfondi NHSi esindaja Rathindra DasCupta märkis oma ettekandes, et avastusest innovatsioonini jõudmisel on võtmetegur ettevõtete ja teadlaste koostöö, varase faasi rahastusskeemid ning ärile suunatud tootearendustöö. Ta tõi välja, et USA innovatsiooni edulood nagu Google, GPS või Siri on sündinud ettevõtete tihedas koostöös riigiga ja avaliku raha kaasamisel, ehkki seda tihtipeale ei teadvustata. Teine oluline tunnus on see, et paljud neist on tudengite käivitatud, näiteks Facebook, Microsoft, Google või Dell.