Mihkel Nestor: mis saab Eesti majandusest 2025. aastal? Kolm stsenaariumi

Teisalt meenutab aastatagust aega ka see, et pilvise majandusstatistika taustal kipub majandusanalüütikute juttu ka optimistlikke noote siginevat. Kas kõik kordub taas või on majanduse tulevikku põhjust siiski rõõmsamates toonides näha?

Eesti majanduse seniste hädade tuumpõhjus on olnud kõrged intressimäärad. Ühelt poolt on eestlased nii eraisikuna kui ettevõttete läbi võtnud üsna suuri võlgasid. Kui keskpank inflatsiooniga võitlemiseks intressid kõrgele tõstis, tähendas see palju jaoks senise laenukoormuse olulist suurenemist. Uute ostude ja investeeringute asemel tuli hoopis eelmiseid pankadele kinni maksta.

Veel suurem oli kõrgete intressimäärade mõju aga meie põhjanaabritele, kus laenukoormus Eesti taset tunduvalt ületab. See tõi kaasa Põhjamaade kinnisvaraturu seiskumise ja oluliselt kahanenud nõudluse Eesti eksportkaupade järele, mille müügiedust siinne majandus eluliselt sõltub.

Õnneks on kõrged intressimäärad omanud inflatsioonile vajalikku mõju ja hinnakasv on vähemalt enamuses Euroopast jõudnud soovitud tasemele. See on lubanud keskpangal alustada känguva majanduskasvu turgutamisega intressilangetuste teel.

Kurikuulsa Euribori taseme määrab ära keskpanga poolt pakutav hoiuseintress, mis eelmise aasta alguse 4% juurest on tänaseks jõudnud 3%ni ja kukub prognooside põhjal suveks kõigest 1,5%. Protsent võib tunduda väike, kuid vaadates siinse regiooni hiiglaslikku võlakoormat, jätab see majapidamistele ja ettevõtetele väga palju vaba raha, mis hakkab pangalaenu teenindamise asemel paremat rakendust otsima.

Intressimäärade langus on Eestis abiks ennekõike suuremaid laenusid võtnud majapidamistele ja ettevõtetele. Samas kasvab tänavu märgatavalt ka maksukoormus – seda nii läbi kõrgema tulumaksu, käibemaksu, uue automaksu ja aktsiiside. Lisades sinna juurde ka inflatsiooni ja aeglustuva palgakasvu, ei ole enamusel majapidamistest ostujõu kasvu ilmselt loota.

Jaekaupmeeste ja teenindusettevõtete jaoks ei pruugi see siiski tähendada järjekordset langusaastat. Nimelt on objektiivsete tegurite kõrval piiranud majapidamiste tarbimise kasvu äärmiselt madal tarbijakindlus. Lugedes igapäevaselt negatiivse alatooniga majandusuudiseid, on inimesed muutunud Eesti majandusolukorra suhtes äärmiselt pessimistlikuks. Viimati oli tarbijate kindlustundeindikaator niivõrd madalal tasemel 1993. aastal! Kui usk helgesse tulevikku on kõikuma löönud, kajastub see ka konservatiivsemas tarbijakäitumises. Et majandusuudised hakkavad tasahilju positiivsemaks muutuma, taastub ka julgus tarbida. Et muutused on juba toimumas, viitab näiteks hoogustunud aktiivsus kinnisvaraturul.

Suuri muutuseid pole oodata tööturul. Vaatamata kesistele äritulemustele on tööandjad suutnud siiani koondamisi vältida ja olnud pigem helded ka palgatõusude andmisel. Võttes arvesse Eesti niigi väga kõrget tööhõivemäära, pole muidugi ka lootust, et hõive kuigivõrd tõusta võiks. Mis puudutab palgakasvu, siis ilmselt on oodata selle mõningast aeglustumist, kuid see muutus pole väga suur. Heade töötajate pärast valitseb Eestis pidev konkurents ja maksutõusud võivad julgustada töötajaid olema aktiivsed ka palgatõusu küsimisel. Kokkuvõtvalt on peamine stsenaarium Eesti majanduse jaoks sel aastal tagasihoidlik majanduskasv.