Kui Eesti Panga aktsiad müüki tulid

1929. aasta sügisel räägiti Eestis palju Eesti Panga aktsiate müügist. Selle Eesti Panga, mis oli nii tol ajal kui on ka praegu Eesti keskpank. Tänapäeval võib see paista veidra plaanina, aga tol ajal ei olnud. Enamik keskpankasid oli tol ajal eraomanduses, peamised erandid olid Soome Pank ja Rootsi Riigipank. Arvati, et eraomanduses olemine tagab keskpangale sõltumatuse valitsusest ja rahale suurema stabiilsuse. Eesti Panga aktsiate müümine oli päevakorras olnud juba tema asutamise ajal 1919. aastal, aga siis oli Eesti majandus veel nii nõrkadel jalgadel, et kohalikul rahval polnud raha ja soliidseid välisinvestoreid ka polnud saada.

„Kodanikke huwitab muidugi küsimus, missugustel alustel just selle arwu juure peatuma on jäädud. Selle peale olgu tähendatud, et aktsiate müügihinna kindlaksmääramisel wõib aluseks wõtta kas aktsiate tulukust wõi Eesti Panga praegust aktsiate wäärtust raamatute järele. Mõlemad meetodid on sundinud ühe ja sellesama summa juure peatuma jääma 65 kr,” kirjutas 1929. aasta 22. oktoobri Postimees.

Ajalehes Läänemaa (2. november 1929) kutsuti kõiki kodanikke ja ühistegelisi ettevõtteid üles ostma Eesti Panga aktsiaid. „Eesti Pank on meie rahaliikumise korraldaja ja meie krooni kindluse ja kõikumatuse eest wastutaja. Mis tähendab rahahinna langemine, seda mäletawad kõik need lugejad, kes kaasa elasid ajajärgu 1917. aastast kuni 1934. aastani, kus Wene kuldrubla muutus üheks Eesti pabermargaks, s. o. kaotas oma wäärtuse kahesajakordselt. Et meie teist sarnast häwinemist ei soowi üle elada, on selge. Ja sellepärast on iga kodaniku kohus omalt poolt selleks kaasa aidata, et seda ei sünniks, üheks abinõuks on siinjuures Eesti Panga ettewaatlik ja kindel juhtimine. /---/

Walimisi [panga nõukogusse] toimetatakse nende isikute ja asutiste esindajate keskelt, kes on panga aktsionäärid. Sellepärast on tungiwalt tarwiline, et meie põlluharijad ja ühistegelised asutised peaksid jõudumööda Eesti Panga aktsiaid omandama,“ põhjendati üleskutset. „Kõik need kodanikud, kes oma kodanikukohuseks peawad edaspidi Eesti Panga pääkoosolekust hääle- ja sõnaõigusega osa wõtta, peaksid omandama wähemalt 10 aktsiat.“ [10 aktsiat andis aktsionärile ühe hääle – toim].

Poliitiliste kaalutluste summutamiseks

Sarnane mõttekäik esitati ka Tallinna saksa lehes Revaler Bote: praegu oleneb majanduselu juhtimine parteipoliitilistest kaalutlustest ja „sellepärast on wäärt küsida, kas meie ei saaks Eesti Panga omandamise teel seda asja teisiti mõjutada ja kas see ei oleks meie majanduse huwides”. „Pääkoosolek saab oma kaalumise järele walida nõukogu liikmeid ja on selge, et võmalikult suure hulga häälte koondumine majanduslikult mõtlevate isikute kätte wöib tuua suurt kasu,” kirjutas leht.

Edasi püstitati küsimus, kas on ka tasuv mahutada raha nende aktsiate alla, sest kapital kindlasti kannab 10 protsenti ja kuna tegemist on täiesti kindlustatud paberitega (8 protsenti dividendi oli müügitingimustega garanteeritud), siis tuleb sarnast tasuvust pidada küllaldaseks.

Kui märkimisperiood läbi sai, selgus, et Eesti Panga 100 000 aktsiast leidis uue omaniku 30 925 aktsiat, ülejäänud jäid valitsusele. Valitsus andis teada, et kahekümne panga poolt telliti 5510 aktsiat, 76 töösturi ja tööstuse poolt telliti 4701 aktsiat, 216 kaubandusettevõtet tellis 4645 aktsiat ning 78 ühistegelist ühingut 4175 aktsiat, 328 ametnikku on tellinud 4031 aktsiat, 101 ühispanka 3262 aktsiat, 68 omavalitsusüksust 1356 aktsiat, 55 põllumeest 663 aktsiat ning 176 mitmesugusesse elukutsesse kuuluvat isikut ja asutust 2578 aktsiat.

Eesti Panga aktsiast saigi omanikele stabiilset dividendi sisse toov väärtpaber – 1940. aastani, mil Eesti kaotas iseseisvuse ning Eesti Pank natsionaliseeriti ja reorganiseeriti peatselt NSV Liidu Riigipanga osaks. „Käputäis söödikuid ja spekulante läks rasva ning rikastus tööliste, talupoegade, käsitööliste ning töötava intelligentsi töö arvel,” põhjendati 23. juulil 1940 välja antud deklaratsioonis pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta.