Krüptovarad – mull või tulevik?

Plokiahela tehnoloogia võibki tõenäoliselt kaasa tuua arenguhüppe ning erinevate vahemeeste rolli kadumise finantssektoris ja mitmes teiseski valdkonnas. Kuid see ei tähenda veel, et näiteks plokiahelal põhineval bitcoin’il peaks olema arveldusühiku või iseseisva varana suur väärtus. Bitcoin’i ja tema analoogidesse investeerijad ilmselt ei proovigi hinnata, kui palju nende soetatud vara õigustatult väärt võiks olla. Pigem lähtutakse investeerimisel lootusest, et küll leidub hiljem keegi, kes on nõus sama asja veelgi kallimalt ära ostma. Tavapäraseid investeeringu hindamise meetodeid kasutades on ühtmoodi raske põhjendada sellise virtuaalse žetooni (ingl token või coin) väärtusena 100, 1000 või 10 000 dollarit.

Bitcoin ei ole raha

Niinimetatud krüptovaluutade puhul on tähtis mõista, et need ei suuda täita vähemalt kahte klassikalisele rahale vajalikku omadust – väga hüplik ja kontrollimatu hind ei lase neil toimida ei stabiilse väärtuse hoidjana (ingl store of value) ega tõhusa maksevahendina (means of payment). Seetõttu on eksitav kutsuda bitcoin’i ja selle analooge krüptorahaks. Pigem võiks kasutada terminit „krüptožetoon“ või „krüptovara“.

Mõtteeksperimendina võime ette kujutada, kuidas toimiks majandus riigis, mis kasutaks ametliku vääringuna näiteks bitcoin’i. Tõenäoliselt ei leiduks kuigi palju ettevõtteid ega kodanikke, kellele meeldiks majandada keskkonnas, kus nende koduvaluuta kurss teiste valuutade suhtes võib vähem kui aastaga mitusada protsenti kallineda ning järgmisel hetkel poole võrra kukkuda. Esimene laine tapaks eksportöörid ning teine tooks kaasa kaupade ja teenuste järsu hinnatõusu. Küllap ei meeldiks meist enamikule nii kõikuva väärtusega valuutas ka pikaajalisi sääste koguda ega palgaläbirääkimisi pidada.

Võib arvata, et ühel või teisel moel leiavad sõltumatud krüptovarad tulevikus kasutust ja et me praegu nende kõiki võimalikke kasutusvaldkondi veel ette näha ei suudagi. Küll aga ei hakka krüptovarad tõenäoliselt asendama traditsioonilisi valuutasid. Sellegipoolest uurivad tõenäoliselt kõik keskpangad, sealhulgas euroala omad, krüptovarade aluseks oleva plokiahela tehnoloogia kasutusvõimalusi, et olla paremini kursis kiiresti areneva valdkonnaga, mis võib tulevikus keskpankade tööd mõjutada.

Tavavaluutaga seotud krüptovara

Põhimõtteliselt võib ju ette kujutada, et keskpank ise laseb näiteks euroala puhul eurosid ringlusse mitte üksnes sularahana ja kommertspankade kaudu kontorahana, vaid nii-öelda emiteerides virtuaalseid eurosid otse plokiahelasse. Tõenäoliselt on enamikus keskpankades sellise idee mõjudele vähemalt mingil määral mõeldud. Digitaalse keskpangaraha ulatusliku emiteerimiseni veel siiski üheski riigis jõutud pole, kuna selline samm võib oluliselt mõjutada olemasoleva finantssüsteemi stabiilsust.

Lihtsam on ette kujutada eraalgatuslikku plokiahelas toimivat digiraha, mis on seotud riigi ametliku valuutaga. See meenutaks meile tuttavat valuutakomitee süsteemi. Tegemist ei ole ka täiesti uue mõttega – näiteks on midagi sarnast juba proovimas teha konsortsiumina grupp suuremaid rahvusvahelisi panku selleks, et lihtsustada väärtpaberiarveldusi. Võib arvata, et ühel või teisel moel ametlike valuutadega seotud krüptovarad tulevikus kasutust ka leiavad, isegi kui me ei suuda veel ette näha sellise muutuse pikemaajalist mõju traditsioonilisele pangandusele.

Milleks meile estcoin?

Tavavaluutaga seotud krüptovara kategooriasse kuuluks ka EASi poolt hiljuti välja pakutud estcoin’i üks kolmest võimalikust versioonist (nn euro estcoin). Tunnistan, et keskpangas jäime selle ettepaneku kommenteerimisel hätta, kuna idee kirjeldamisel ei olnud sõnastatud selget praktilist probleemi, mida sellises vormis estcoin e-residentide jaoks hästi lahendaks. Maksevahendina ei oleks sellel selget eelist tavalise pangaülekande ees. Seda eriti olukorras, kus eeldatavasti juba aasta pärast asendab Eestis seni tavapärast makseteenust välkmakse. Seega toimuvad vähemalt eurodes tehtud kliendimaksed ühest pangast teise tulevikus loetud sekunditega ja seitse päeva nädalas. Välkmakse tulek (muu hulgas tänu euroala keskpankade pingutusele) lahendab reaalse probleemi, et maksed liiguvad pankade vahel ainult töötundidel ja liiga aeglaselt.

Samuti on bitcoin’il põhinevad lahendused juba näidanud, et jaemaksed plokiahelas ei ole tegelikult kuigi kiired ega ka odavad, eriti kui nende maht ületab kriitilise piiri. Värskeim lõbus näide selle kohta on uudis sel nädalal Miamis toimuvast Põhja-Ameerika Bitcoin’i Konverentsist, mille korraldajad lõpetasid piletite müügi bitcoin’ide eest selle makseviisi kohmakuse ja kõrgete teenustasude tõttu. Samas on loomulikult võimalik, et Eesti e-residentidele suunatud digiühikutel või žetoonidel võiks olla mingi praktiline rakendus. Tõenäoliselt oleks neid rakendusviise siiski lihtsam otsida, kui eelnevalt oleks selgemalt sõnastatud probleemid, mida estcoin’i abil senisest paremini lahendada saaks. Oma lahendusi välja töötades ei peaks Eesti alustama tühjalt kohalt, sest plokiahela tehnoloogiat kasutavate praktiliste rakenduste testimisega tegeletakse intensiivselt üle maailma juba aastaid.

Aktsiate asemel virtuaalsed žetoonid

Plokiahela tehnoloogiaga on seotud ka uudne investoritelt raha küsimise vorm ICO (ingl initial coin offering) ehk uute virtuaalsete žetoonide müük, mida eelmisel aastal tehti kokku 3,7 miljardi dollari väärtuses. Seejuures ulatusid suuremad projektid mahult sadadesse miljonitesse dollaritesse ning leidus ka ICOsid, millesse julgesid raha paigutada mainekad investeerimisfondid. Palju rohkem on aga ICOsid, mis tavapäraseid kanaleid kasutades kindlasti investoreid leidnud ei oleks. Hea kohaliku näitena võib viidata Eesti osaühingule, kes oma virtuaalseid žetoone müües lubas sõltuvalt investorite huvist asutada kas makseasutuse, panga või midagi muud. Tüüpilistelt investoritelt lihtsalt sellise mõtte eest ilmselt kuigi palju raha ei saaks, Polybius Foundation OÜ kodulehe andmeil on aga nende projekti investeeritud juba üle 30 miljoni dollari. Traditsioonilisemate äridega harjunutele võib tunduda tavatu ka see, et oma projekti tutvustuses lubas Polybius ettevõttele kapitali pakkunud investorite vahel tulevikus jagada vaid 20% kasumist. See aga ei tundu olevat ületamatuks takistuseks investoritele, kes saavad vanamoodsa aktsia asemel virtuaalse žetooni omanikuks.

Plokiahela tehnoloogia populaarsusega seotud kurioosumite hulka kuulub Nasdaqi börsil noteeritud joogitootja Long Island Ice Tea juhtum. Ettevõtte aktsia hind hüppas 500% pärast seda, kui firma teatas börsile soovist keskenduda karastusjookide tootmise asemel hoopis plokiahela tehnoloogiale ja vastavalt muuta ka firma nime. Nüüdsest on tegemist ettevõttega Long Blockchain. Selliseid uudiseid lugedes meenuvad kurikuulsad sõnad „this time is different“, mida mõne vara hinnale põhjendusena kuuldes soovitatakse investoritel tavaliselt oma investeeringud müüa ja turult lahkuda.

Seni on ICO-de näol tegemist nähtusega, mille tulemusel kaotab tõenäoliselt palju heausklikke entusiaste suure hulga raha. See omakorda võib tekitada ühiskonnas ootuse, et seni sisuliselt kontrollimatult turustatud virtuaalsete žetoonide pakkujatele laiendataks vähemalt osa traditsioonilistele väärtpaberiemissioonidele kehtivatest reeglitest või et sellist tegevust veel rangemalt piirataks. Selle suunas ongi juba samme astutud. Nii näiteks on teiste hulgas USA väärtpaberijärelevalve selgitanud, et teatud tingimustele vastavaid ICO-sid tuleks käsitada väärtpaberiemissioonina. Sarnaselt on ICO-sid vaadelnud ka Eesti Finantsinspektsioon, samas kui näiteks Hiina ja Lõuna-Korea on otsustanud ICO-d üldse keelata.

Tulenevalt valdkonna uudsusest on segadust palju ja investoreid meelitatakse innovatsioonist rääkides ka väga kahtlastesse projektidesse. Kuid see maailm on saamas tasapisi täiskasvanumaks. Positsioneerides Eestit kui atraktiivset riiki ICO-de registreerimiseks, tasub seetõttu olla väga valiv selles osas, milliseid virtuaalärisid me toetada soovime. Liiga hoogsalt tegutsedes ja end varakult ICO-sid propageeriva ja toetava õigusruumina positsioneerides võib kergesti juhtuda, et teeme Eesti edumeelsele e-riigi kuvandile rohkem kahju kui kasu.

Autor: Madis Müller, Eesti Panga asepresident