Mis on pandikiri?

Pandikiri on Eesti õigusmaastikul uus nähtus, selle kasutusvõimaluste kohta on liikvel hulga pooltõdesid. Toon allpool välja viis punkti, mis ehk aitavad pandikirja olemust selgitada.

Pandikiri (covered bond) on võlakiri, mille tagatiseks on panga nõuded võlgnike vastu, kelle kohustused on tagatud kinnisvaraga (hüpoteekkrediit), või riigi või kohaliku omavalitsuse vastu (riigi võlakirjad).

- hüpoteekpandikirjad, mille tagatiseks on EEA lepinguriigi territooriumil asuva elamukinnisvara tagatisel füüsilisele isikule antud laenud; ja

- segatud tagatisvaraga pandikirjad, mille tagatiseks võivad lisaks füüsilisele isikule antud elamukinnisvaraga tagatud krediidile ka juriidilistele isikutele antud ärikinnisvaraga tagatud krediidid ning EEA lepinguriigi riigi- või kohaliku omavalitsuse võlaväärtpaberid.

Pandikirja emitent saab olla üksnes tegevusloa saanud krediidiasutus (pank), kellel tuleb selleks hankida Finantsinspektsioonilt täiendav tegevusluba. Pandikirja väljalaskmisele kohaldatakse võlakirjade emiteerimise nõuded (s.o. allutatud finantsjärelevalvele).

Emitent moodustab eraldi tagatisportfellid iga pandikirjaliigi kohta ja peab eraldi registrit sellesse kuuluvate nõuete kohta. Portfellid on nii formaalsest (vastavus seaduse nõuetele ja pandikirja tingimustele) kui ka sisulisest (tagatiskvaliteet) küljest allutatud välisest audiitorist eraldiseisvale sõltumatule audiitorkontrollile, kelle määrab emitendi üldkoosolek.

Emitendi pankroti, likvideerimise või muul viisil tegevuse peatamise korral eraldatakse tagatisportfellid emitendi varast ja neile määrab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul kutsekvalifikatsiooniga halduri. Portfellihalduri ülesandeks on pandikirjade portfelli valitsemine emitendi nimel või portfelli likvideerimine (nt müük Finantsinspektsiooni loal teisele kvalifitseeritud krediidiasutusele). Pandikirjade investorid seega emitendi tegevusriski ei kanna.

Euroopa Liidul on kavas kapitaliturgude ühtlustamise raames liikmesriikides pandikirjade regulatsioon liikmesriikides ühtlustada, vastava määruse eelnõu esitas komisjon märtsis 2018.