Neurokirurg: ka arstid peavad raha lugema

Ajuhaigus on kõikidele inimestele väga ehmatav ja šokeeriv ja inimesel on vaja turvatunnet sellest teada saades. Turvatunde annab rahulik vestlus arstiga. „Samas statistiliselt on teada, et näiteks ajuvähi diagnoosi saanud inimestest sureb 95% poole aastaga, kuigi kõigile tehakse täielik ravi ära. Aga on ka 5% võimalus, et inimene tuleb sellest välja,“ märkis ta.

Tall rääkis finantsjuhtidele, et nii finantsjuhid kui ka arstid peavad üha enam olema mitte ainult erialaspetsialistid, vaid ka nõustajad, mentorid ja IT-spetsialistid. Tall märkis, et ka Eesti arstid on sunnitud üha enam lisaks ravimisele ka majanduslikult mõtlema ja sellest lähtuvalt otsuseid tegema. Eriti suurtes haiglates. „Iga inimese jaoks on vähem aega ja tööd tuleb teha kiiremini,“ kommenteeris ta.

Tall soovitas kõikidel finantsjuhtidel pärast eelarve kokkusaamist pimedal sügisel päikese alla sõita, vältida negatiivse info lugemist ja otsida teadlikult positiivsust.

Ta toonitas, et on väga oluline arstide ja patsientide kohtumine näost näkku. Arstidel on inimeste ravimise juures väga tähtis tervisealase ja tervisliku eluviisi juhendamine, mis on tegelikult palju olulisem, kui tundub. Meditsiin moodustab inimese tervise tagamisest vaid 10% tervislikest eluviisidest sõltub 90%.

Ta rääkis, et kui inimesed tulevad haiglasse, siis nad loodavad, et arstid teevad ta terveks. „Aga palun, uskuge mind – kõige rohkem saab inimene ise ära teha oma tervise heaks – oluline on, et inimene püsib terve ega haigestu“. Ta lisas, et tervis tähendab nii vaimset, füüsilist tervist kui ka majanduslikult head seisundit.

Tall näitas saalis viibijatele fotot ajuoperatsioonist, mille ta tegi viis aastat tagasi ja kus oli tegu aju veresoonte laienemisega, mis oleks võinud ühel hetkel viia veresoonte lõhkemiseni ja anda fataalse tagajärje ajuverejooksuga. „Need operatsioonid on minu eriala ühed keerukamad, kus on väga suured riskid,“ märkis Tall ja lisas, et seda haigust põhjustab inimestel suitsetamine ja ebatervisliku toidu söömine, mis viib kõrge kolesteroolitasemeni.

Tehnika areneb kiiresti

Tall märkis, et viimase paarikümne aastaga on tehnoloogia tormiliselt arenenud. Ka näiteks ajuveresoonelaiendite operatsioonide töömahukus muutub. On leiutatud juba veresoonesisesed seadmed, millega tuleb teha vaid nõelatorge ajju ja siis sisestada veresoonde seade, mis veresooned ise ära lapib.

Omal ajal toksiti haamriga põlve, vaadati silma ja uuriti nii, kas ajus võib haigus olla. Tänapäeval on kõik väga tehnoloogiline. Näiteks magnettomograafiskännerid teevad väga täpsed pildid ka alla millimeetrisuurustest tükkidest ajus. Pildid on kolmemõõtmelised.

Ka haiguste keemilist koostist võimaldab magnettomograaf teada saada, näiteks seda, kas kasvaja ajus on healoomuline või pahaloomuline. Seetõttu peame ka üha vähem käeliselt opereerima.

Tall on kindel, et lähiajal näeme ka Eesti haiglate operatsioonisaalides roboteid. Neurokirurgja tegeleb aju haigustega: aju kasvajatega, aju insuldiga, aju traumadega. Nendel haigustel on alati väga järsk ja ootamatu algus ja nad muudavad väga kardinaalset inimese edasist elukulgu, sageli inimesed invaliidistuvad selle tagajärjel. „Samas ma näen oma töös iga päev aju kasvajate noorenemise tendentsi,“ märkis Tall.

Inimese peaaju on nii delikaatne organ, et see eeldab arstilt väga head käelist tegevust. On tunne nagu oleks portselanipoes.

Ajule juurdepääsu rajamine on seotud suure jõuga. Väga raske on ligi pääseda, tuleb kasutada tõelisi puure. Peab olema täpne, et veresoontega väga ettevaatlik olla.

Tänapäeval toimuvad operatsioonid suurendustega tehnoloogia abil. Inimese peaajus toimetamine on ka tihti orientatsiooni küsimus, on vaja väga peeneid navigatsiooniinstrumente.

„Arsti eriala annab õnneks väga sageli väga positiivse ja jõulise adrenaliinilaksu, kui sa suudad kellegi elu päästa. Kellegi elu päästmine on väga motiveeriv,“ ütles ta ja lisas, et selle adrenaliini tõttu hakkad arstid ise ohvreid tooma – isikliku elu ja laste arvel. Mina olen ka olnud läbi põlenud,“ märkis ta. „Oleme patsientide suhtes empaatilised ja kaastundlikud, aga enda suhtes mitte. Isikliku elu tasakaal tuleb leida ka arstil.“

Autor: Annika Kald, Äripäev