Kellel tasub mõelda võlakirjade emiteerimise peale?

„Meie juurde pole mõtet tulla projektiga, kus omanikul on võita palju, kuid kaotada pole pea midagi,“ sõnas Viisemann. 

„Kui palju seda oma nahka peab mängus olema, oleneb tegevusalast. Kui omakapitali on suhteliselt vähe, on võlakiri oma iseloomult pigem aktsiate nägu ja me eeldame ka aktsiatega sarnast tootlust. Kui ettevõte on korralikult kapitaliseeritud või võlakirjaomanike kasuks seatakse korralikud tagatised, on selline võlakiri pigem madala tootlusega pangalaenu nägu.“

LHV pensionifondid on sel aastal investeerinud Balti emitentide võlakirjadesse, mille tootlus jääb 0,5 ja 12% vahele. Kõrgema tootlusega võlakirjad on üldiselt allutatud teistele võlausaldajatele ja kannavad seetõttu ka kõrgemat riski.

Pangalaenu puhul ei ole haruldane, et laenu eluea jooksul laenu teenindamise graafikut muudetakse, aga võlakirjade puhul on see sisuliselt välistatud – kui maksegraafikust kinni ei peeta, siis võlakiri restruktureeritakse ja tagatised realiseeritakse. Võlakirjade emiteerimise peale tasub mõelda ainult neil ettevõtetel, kes suudavad oma kassavoogusid pika aja peale täpselt prognoosida.

Mis puudutab tähtaegasid, siis LHV pensionifondidele meeldivad pigem pikemad kui lühemad võlakirjad. Tartu linna võlakiri on näiteks 15aastase tähtajaga. Äriettevõtete võlakirjad võiksid olla siiski kolme- kuni seitsmeaastase tähtajaga. Seejuures on LHV fondid teatud tingimustel valmis kaaluma ka fikseeritud intressimäära.

Investeeritav summa oleneb riskist. „Kui Eesti riik emiteeriks võlakirju, oleksime valmis neisse investeerima 10–20% LHV pensionifondide mahust, mis oleks praegu 100–200 miljonit eurot. Kui ettevõtte või projekti risk on kõrge, oleks investeeritav summa palju väiksem. Alla viie miljoni euro suuruse võlakirjaemissiooni korraldamine aga ei ole sageli investorile majanduslikult mõttekas ja me soovitame pigem kaaluda pangalaenu,“ lisas Viisemann.

Loe pikemalt SIIT.

Autor: Villu Zirnask, Finantsjuhtimise Infoleht