Ümberseadistamise algus põhjustab hirmu

USA Föderaalreservi bilansimaht on praegu viis korda suurem ja Euroopa Keskpanga oma ligi kolm korda suurem kui 2008. aastal. USA aktsiaturu koguväärtus on sama ajaga kasvanud rohkem kui 2,5kordseks ja euroala aktsiaturgude koguväärtus 2,2kordseks. Majandus on kasvanud palju vähem – USA majanduse aastane kogutoodang on 1,3 ja euroala oma 1,2 korda 2008. aasta tasemest suurem.

Seda arvestades pole ime, et juttudega rahapoliitika normaliseerimisest, s.t varaostuprogrammide koomale tõmbamisest ja lõpetamisest käib kaasas hirm finantsturgude languse ees. See pole üksnes börsispekulantide jututeema. Hiljuti väljendas seda ühel finantsstabiilsuse konverentsil näiteks ka Euroopa Keskpanga asepresident Vitor Constancio: „Olulisem risk silmapiiril on võimalik riskihinnangu muutumine rahvusvahelistel finantsturgudel, millele järgneksid varahindade langused. Üks turukorrektsiooni oletatavaid päästikuid on rahapoliitika ümberseadistamine, mis on hakanud järk-järgult aset leidma eri määral kõigis tähtsates jurisdiktsioonides.“

Ent Constancio juhtis tähelepanu, et võimalikust korrektsioonist üksnes räägitakse (turukommentaarides) ja tehakse väga vähe reaalseid samme selleks valmistumiseks, otsekui turuosalised tegelikult ei ootaks olulisi muutusi varahindades. Kas see tähendab suurt usku keskpankade võimekusse taganeda erakordsest rahapoliitikast sujuvalt, ilma šokke tekitamata?

Kena ju oleks, kuid finantsturud on oma ülereageerimisvõime poolest kurikuulsad. Suure draamata võib aidata hakkama saada see, et finantsvarade hinnad on küll kerkinud, kuid selle peapõhjus ei pruugi olla keskpankade rahapoliitika. Näiteks Deutsche Bank Researchi arvates vastab Ameerika aktsiahindade tõus ettevõtete fundamentaalnäitajate (omakapitali tootluse) paranemisele.

Nii võib rahapoliitika normaliseerime kulgedagi üldiselt healoomuliselt, kuid finantsturgude üksikutes osades tekitab see kindlasti ka turbulentse.

Autor: Villu Zirnask, Finantsjuhtimise Infoleht