Kaugemas perspektiivis on parim valik ikkagi aktsiad

Võrreldes perioodiga 1980–1999, kui vastav näitaja oli 10,6%, on see sajand olnud seni väga kehv, jäädes alla ka viimase 117 aasta (1900–2016) reaaltootlusele, mis oli 5,1% aastas.

Aktsiaturgude 117 aasta tootlusnäitajad jäävad küll selgelt alla 1980.–1999. aasta kuldsele ajale, aga on sama selgelt paremad 2000.–2016. aasta kehvadest tulemustest. Kõigis katkematu aktsiaturu ajalooga riikides on perioodil 1900–2016 parimat tootlust pakkunud aktsiad, kinnitades seisukohta, et pikas perspektiivis tasub aktsiariski võtmine ennast ära.

Aastaraamatu autorid, London Business Schooli professorid Elroy Dimson, Paul Marsh, Mike Staunton, ütlevad, et finantsvarade, eriti aktsiate tootlus on nii volatiilne, et varaklasside „normaalse” tootluse hindamiseks peab aluseks võtma väga pikad perioodid. „Isegi nii pikkadel perioodidel kui 20 aastat võib näha „ebatavalisi” tootlusi.”

Ilmekas näide volatiilsusest on lähiajalugu. 21. sajand algas aktsiabörsidel väga karmi langusega – 2000. aastast kuni 2003. aasta märtsini langesid USA aktsiad 45%, Briti aktsiad poole ja Saksa aktsiad kahe kolmandiku võrra. Seejärel algas järgjärguline tõus. Oktoobriks 2007 jõudsid turud uutesse tippudesse, aga sellele järgnes teine suur langus. See kestis 2009. aastani, misjärel aktsiaturud hakkasid muljetavaldavas tempos taastuma. Reaalarvestuses jõudis enamik aastaraamatus käsitletavaid turge sajandi alguse tasemele tagasi alles 2013. aastal.

21. sajandile eelnenud 20 aastat (1980ndad ja 1990ndad) olid seevastu kuldsed aastad. Lääneriike 1970. aastatel vaevanud kiire inflatsioon vaibus, langesid intressimäärad ja ettevõtete kasumi kasv kiirenes. Eriti vaimustav oli sel perioodil Soome ja Rootsi aktsiate reaaltootlus – keskmiselt ligikaudu 20% aastas. Soome on selle eest 21. sajandil „tasunud” lausa negatiivse reaaltootlusega (–0,6%), aga Rootsil on ka 21. sajandil läinud suhteliselt hästi (5,0%).

USA aktsiaturu ajalugu ei anna adekvaatset pilti

Aastaraamatus käsitletud 23 riigi aktsiaturud moodustasid 2017. aasta alguses 91% maailma aktsiaturu kogukapita­lisatsioonist. Neist 21 riigil on vähemalt 117aastane katkematu aktsiaturu ajalugu, kahe ülejäänud riigi – Venemaa ja Hiina – turuajaloos on pikk lünk: Venemaal 1917. aastast ning Hiinal 1949. aastast 1990ndate alguseni.

Vene väärtpaberitesse raha pannud investorid kaotasid pärast 1917. aastat kõik. Vaid Briti ja Prantsuse investorid said revolutsioonieelsete Vene riigi võlakirjade eest vastavalt 1986. ja 1995. aastal sümboolse kompensatsiooni.

Ka Hiinas kaotasid investorid 1940. aastate lõpus toimunud natsionaliseerimise tulemusel peaaegu kõik. Investoritele jäi ainult veidi Hiina ettevõtete välisvarasid ja mõned Briti investorid said 1987. aastal riigivõlakirjade eest pisikese kompensatsiooni.

Dimsoni, Marshi ja Stauntoni sõnul annab nende aastaraamat investoritele võimalikust tootlusest adekvaatsema arusaama kui ainult USA andmete vaatamine, nagu tihti tehakse. Kui ainult USA tulemustest lähtuda, näib pilt tegelikust optimistlikum, USA põhjal üldistusi teha on ohtlik. USA aktsiaturg on küll väga suur, aga 2017. aasta seisuga moodustas siiski ainult 53% maailma kogukapitalisatsioonist.

Turgude osakaalud on aja jooksul oluliselt muutunud. Näiteks 1900. aastal oli USA osa ainult 15%. Venemaa aktsiaturu, mille osakaal praegu on alla 1%, osa oli siis tervelt 6%. 1990. aastal aga oli kõige suurema osakaaluga (45%) lühikest aega Jaapani aktsiaturg, mis 1900. aastal oli tühise suurusega ja praegu on 8%se osakaaluga.

 

Täispikk artikkel ilmus Finantsjuhtimise Infolehes.

Vaata finantsturgude aastakeskmist reaaltootlust ja inflatsiooni 1900–2016 siit.

Autor: Villu Zirnask, Finantsjuhtimise Infoleht