Kaitsetööstuse tänane võtme märksõna on kahene kasutus, kaitseväed võtavad kasutusse parimaid tsiviiltehnoloogiaid, sest vahepealsete aastate „rahu dividendid“ on loonud olukorra, kus paljude tehnoloogiate osas tsiviilsektor on militaarsektorist möödunud.
Puhta- ja rohemajanduses on uutel ettevõtetel ilmselt lihtsam jalga ukse vahele saada? Või on ka kaitsetööstusse sisenemise barjäärid seoses nõudluse tohutu kasvuga madalamaks muutunud? Kas näiteks Eesti tööstusettevõtted, mille toodang on viimase aasta-paari jooksul kõvasti langenud, võiksid leida endale mingi päästva niši sõjaliste tellimuste täitmisel?
Ma usun, et globaalne megatrend majanduse keskkonnajalajälje vähendamiseks peab olema Eesti majandus uueks konkurentsieeliseks. See on meie põlvkonna kõige suurem rikkust ümber jagav trend ja kui me selle trendi toel ühiskonnana rikkamaks ei saa, siis oleme laskunda enda suurima võimaluse käest.
Kaitsetöötus on missiooniga asi Eestis. Kaitsetööstuslik võimekus on minu nägemuses osa Eesti kaitsevõimest. Mida tugev on kohalik kaitsetööstus, seda paremini oleme me kaitstud.
Kaitsetööstus ärina on väga keeruline äri. Time to market on väga pikk, sisenemise barjääre väga palju. Seda enam peame me riigina oma ettevõtteid toetama nii kodus kui eksporditurgudel.
Alustasime Eesti kaitsetööstuse Liiduga 2009.aastal mõne ettevõttega, täna on liidus 130 ettevõtet. Selle 15 aastaga oleme loonud väga innovaatilise, dünaamilise ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise tööstusharu Eestis. Ja nende ettevõtete aeg veel tuleb.
Täna taastavad riigid enda konventsionaalseid sõjalisi võimekusi, varsti aga asutakse hankima uusi sõjalisi võimeid ja siis on Eesti ettevõtted oma uute tehnoloogiatega just õiges kohas neid võimeid globaalselt pakkuma.
Kliimapoliitikas on praegu tunda kaht erinevat visiooni – ühe järgi võiks Eesti energiatarbimine kõvasti kasvada, kui see energia on puhas, teise järgi tuleks energia tarbimist koomale tõmmata isegi juhul, kui kogu energia on roheline. Kummas leeris sina oled ja miks?