Eesti futurist: tulevik algab 10 aasta pärast, tulevikku ette aimata aitab signaalide otsimine

Elame juba mõnda aega ebastabiilsuse ajal, mil peame kiirelt toimuvate muutustega operatiivselt kohanema. Ebastabiilsus tuleb mitmest suunast: kliimakriis, sõda, pandeemia, majanduslik ja geopoliitiline ebakindlus. Nende probleemidega silmitsi seismine sunnib meid kõike radikaalselt ümber mõtlema: ärimudeleid, mõõdikuid, tehnoloogiate kasutamist, elustiili ja teadmiste hankimise viise. Küsimus sellest, mida toob tulevik, on muutunud varasemast olulisemaks paljudele. Häid vastuseid sellele küsimusele aitab leida tulevikumõtlemine.

Tulevikumõtlemise eesmärki ja loogikat aitab mõista reisimise analoogia – kui kujutame ette, et tulevik on tundmatu koht, kuhu tahame minna, nii nagu on tundmatu mõni uus reisisihtkoht, siis planeerime reisi ikka siht-, mitte kodukoha järgi.

Reisides tulevikku, kuigi teeme seda vaid mõttes, peaksime samamoodi silmas pidama sihtkohta ja vähem seda, kust me teele asume. Tuleviku külastamine on nagu enda tuleviku vastu vaktsineerimine: saame väikestes doosides kogemusi võimalikest tulevikest ja oleme nende saabumiseks valmis. Ühtlasi õpime, et tulevik ei pea olema paratamatus, mis lihtsalt juhtub, vaid me saame seda oma tegudega mõjutada.

Andmepõhine juhtimine, oskuslik info kogumine ja kasutamine, on toonud paljudele ettevõtetele igapäevases tegevuses edu. Tuleviku prognoosimise jaoks on andmed abiks, aga mitte piisavad. Andmed pärinevad alati minevikust ja ajaloo põhjal tuleviku mudeldamine on tõhus siis, kui tulevikus läheb kõik enam-vähem samamoodi edasi. Tavapärane statistika ja graafikud on piiravad tööriistad, mis sunnivad meid suruma komplekssed uued kogemused vanadesse mudelitesse ja standardiseeritud kategooriatesse.

Tulevikumõtlejad töötavad lisaks andmetes peegelduvatele trendidele ja mustritele signaalidega.

Signaalid on üksikud radikaalse arengu ja innovatsiooni eelhoiatused – konkreetsed veenvad näited muutustest, millel on potentsiaal kasvada suureks ja laieneda geograafiliselt. Sageli on need asjad või arengud, mis asuvad äärealal ja peavoolu inforuumis neid ei käsitleta. Paljud tulevikust huvitatud organisatsioonid on signaalide otsimise ja tõlgendamise oma strateegiate planeerimisel kasutusele võtnud.

Elame igapäevaselt suuresti binaarses ehk must-valges inforuumis. Vastandamine teeb elu ja asjade mõtestamise lihtsaks: sõda kas tuleb või ei tule, keegi on hea või halb, oleme millegi või kellegi poolt või vastu jne. Sellisel viisil elu tajumine on tugevalt seotud emotsioonidega ning nii meedia kui poliitikud kasutavad emotsionaalselt laetud teemasid, et „poolt või vastu“ nuppe vajutades meid mõjutada.

Üks näide lihtsustatud must-valgest mõtlemisest on kogu nn krüpto põlgamine. Tõepoolest, web3 süsteemides tegutseb ebaausaid inimesi, kes varastavad ja palju kaost enda ümber tekitavad, aga neid on samamoodi traditsioonilistes valdkondades, sealhulgas traditsioonilistes finantsteenustes.

Kui vaatame fakte, siis detsentraliseeritud finantssektoris kasvas tehingute arv eelmisel aastal 537% ja detsentraliseeritud rakenduste tööstus tervikuna kasvas 124% (dappradar.com) – ehk see sektor on vastupidav ja kasvab ning seal on võimalusi ning miks neid mitte kasutada.

Teine äärmus, vaimustunult pea ees krüptotundmatusse hüppamine, ei ole samuti mõistlik, nii nagu ei soovitata investeerida ettevõtetesse, millest puudub arusaam või panustada ainult ühele kaardile.

Binaarne liigitamine on mugav, aga ohtlik, sest nii jäävad mitmed tulevikuvõimalused meie eest peitu. Tulevikumõtlemine on olemuselt spektrummõtlemine, mis aitab meil orienteeruda komplekssemates teemades, sünteesida väga erinevat infot, kujutada ette erinevaid (mida on rohkem kui kaks) võimalikke arenguid ja lahendusi.

Institute for the Future (iftf.org) definitsiooni järgi on spektrummõtlemine võime otsida mustreid ja selgust väljaspool kasti, läbi mitme kasti, kastidest kaugemal või isegi ilma kastide või muude kategooriateta, hoidudes petlikust selgusest ja lihtsustatud binaarsetest valikutest.

Eesti Nokia otsimine on oma aja ära elanud loosung, aga Nokiat endale tulevikumõtlemise eeskujuks seada on vägagi asjakohane. Selle ettevõtte lugu on suurepärane näide, kuidas tulevikumõtlemise, täpsemalt alternatiivsete tulevikustsenaariumite analüüsimise, meetod töötab ja on aidanud ettevõttel end ümber mõtestada ning tõusta üheks juhtivaks ja innovaatilisemaks tehnoloogiataristu pakkujaks maailmas.

Aastal 2012 Nokia tegevjuhiks asunud Risto Siilasmaa on intervjuudes öelnud, et Nokia võimetuse nutitelefonide turul konkureerida põhjustas varasemast edust tingitud liigne enesega rahulolu.

Nokia vana toimimismudel seisnes selles, et juhtkonnal oli plaan ja alternatiive ei arutatud. Tundus, et tulevik oli tume maastik, millel on üks kitsas valgustatud tee. Kui Nokias hakati koostama erinevaid, nii positiivseid kui negatiivseid, tulevikustsenaariume, avanes Risto Siilasmaa sõnul üldisem vaade tervele maastikule, kus jooksid risti mitmed valgustatud rajad. Positiivsete stsenaariumite juures mõeldi, kuidas neid ellu kutsuda ja negatiivsete juures, kuidas neid vältida – nii saavutati oma tuleviku üle suurem kontroll.

Tulevikumõtlemine tegeleb lisaks stsenaariumite loomisele nende realiseerumisest tulenevate tagajärgede analüüsiga. Tagajärgedel on omakorda teise ja kolmanda ringi tagajärjed, mõned soovitud ja paljud soovimatud. Nende mõistmine aitab meil hinnata oma tänaste otsuste mõju nii lühi- kui pikemas perspektiivis.

Näiteks, EL-i institutsioonidevahelise tulevikumõtlemise süsteemi ESPAS (The European Strategy and Policy Analysis System, espas.eu) viimases horisondi skaneerimise väljaandes analüüsitakse praegusest geopoliitilisest olukorrast tingitud de-dollariseerumise ja sellega seotud keskpankade digitaalse raha kasutuselevõtmise trendi võimalikke tagajärgi. Need on uue infrastruktuuri tekkimine uutele valuutadele, suurenevad geopoliitilised pinged koos majandussõdedega, mõju makromajanduslikule stabiilsusele ja valuutavahetuskursside volatiilsus, rahvusvaheliste ühenduste või majanduspiirkondade oma valuutad. Võiksime mõelda, mida need võimalikud stsenaariumid meie jaoks siin Eestis tähendavad ja mis võiksid olla digitaalse euro kasutuselevõtu tagajärjed meie jaoks.

Tulevikumõtlemine ei tähenda tuleviku ennustamist; pigem on see keeruliste probleemide üle mõtlemine, uute võimaluste kujutlemine, signaalide ühendamine suuremateks mustriteks, mineviku ühendamine oleviku ja tulevikuga ning paremate valikute tegemine täna. Tulevikumõtlemine kui mõtteviis ja kui distsipliin on kättesaadav igaühele, kes metoodika endale selgeks teeb ning seda regulaarselt praktiseerima asub.