Tasuvuspunkt, break-even point, kasumilävi, nullkasumi piir – heal lapsel mitu nime, nagu öeldakse. Mida see endast kujutab, miks ja kuidas seda leida?
Oma praktikas näen väga sageli, et kuigi ettevõtjad pööravad üsna palju tähelepanu raamatupidamise korrashoidmisele, kulude-tulude tasakaalule, isegi sisukale finantsanalüüsile, siis on mitu olulist aspekti ettevõtte kasumlikkuse analüüsis, millele kas ei osata või ei soovita tihtilugu keskenduda.
Ettevõtjale ega finantseksperdile ei ole suure tõenäosusega teadmata omahinna olemus ja selle definitsioon. Omahinda võib defineerida kui toote või teenuse ettevalmistamise, tootmise ja müümisega seotud kulusid ühe toote või teenuseühiku peale arvestatuna rahas.
Kord tuli ühel koolitusel jutuks juba tegutseva ettevõtjaga tema firma käekäik ning kas ja kuidas on ta suutnud esimese paari aastaga oma firmat kasumlikuna tegevuses hoida. Pärast mõningast vestlust tunnistas ta, et umbes aasta pärast tegevuse alustamist märkas ta, et hoolimata üha kasvavast müügist ja klientide nõudlusest, oli firma ühtäkki kahjumis. Mis siis selgus – vahepeal olid tooraine hinnad märkamatult tõusnud ja ettevõtja ei olnud seda osanud arvesse võtta ning sealt see miinus tuligi.
Kui ettevõte soovib pakkuda oma klientidele parimat teenust, peab ta alustama enda töötajatest. Just seda põhimõtet järgib finantsteenuste võrdlusplatvorm Altero, kus ettevõtte juhtkond on oma meeskonna heaolu ja ühtsustunde kasvatamise seadnud strateegiliseks prioriteediks.