Kas Eesti maksukoormus ja valitsussektori kulutused on ikka kooskõlas?

Seda on 735 miljonit eurot ehk seitse protsenti rohkem kui sel aastal. Kui aga võrrelda 11 aasta taguse majanduslanguse eelse tipuga, 2008. aastaga, on järgmise aasta eelarve lausa 84% suurem. Vahepeal on hinnad kasvanud, aga isegi inflatsiooniga kohandatuna on järgmise aasta eelarve ligikaudu 58% suurem. Tundub päris korraliku kasvuna. Võrdluseks – Eesti majandus kasvab samal ajal umbes 64% jooksev- ja 21% püsivhindades. Seega on riigi jaotatav raha kasvanud kiiremini kui majanduses juurdeloodud väärtus.

Järgmiseks aastaks tõuseb valitsussektori kulude osakaal meie SKP suhtes ligikaudu 42 protsendini, mis on taasiseseisvunud Eesti kõrgeim tase (kui välja jätta erakorraline 2009. aasta, mil SKP vähenes kiiremini, kui valitsussektori poolt jaotatav raha). Rahandusministeeriumi viimase majandusprognoosi järgi hakkab see number aga pärast 2019. aastat uuesti alanema.

Euroopa Liidu võrdluses on aga Eesti riigieelarvega laiali jaotatav raha võrdlemisi tagasihoidlik. Kui näiteks möödunud aastal oli Eestis valitsussektori kulude osakaal SKP suhtes 40%, siis ELi keskmine oli 46% ja Soomes isegi 54%. Eestist väiksem osakaal oli vaid üheksas riigis – peamiselt endistes Ida-bloki riikides. Väiksemate valitsussektori kuludega riikides on üldjuhul ka madalam maksukoormus. Eesti on oma 34 protsendi lähedase maksukoormusega SKP suhtes samuti pigem ELi nimekirja tagumises otsas – meist väiksem on see number kaheksas riigis. Kusjuures enamus riike kattub nendega, kus on ka väiksemad valitsussektori kulud. Kui vaadata nende kahe näitaja teist otsa ehk kõrgemat maksukoormust ja suuremaid valitsussektori kulusid, siis kuuluvad sinna kõrgema elatustasemega riigid (sealhulgas Põhjamaad) ning ka siin on mõlema näitaja juures tegemist samade riikidega. Niisiis, kõrgema elatustasemega riikides jagatakse rohkem riigi raha ümber ja seda finantseeritakse kõrgema maksukoormusega. Madalama elatustasemega riikide juures on see seos vastupidine. Siin on küll mitu erandit, aga seos on piisavalt tugev.

Kas me peaksime sellest võrdlusest järeldama, et Eesti peaks tõstma üldist maksukoormust – selleks, et rohkem riigieelarve kulutusi suurendada? Rahandusministeerium prognoosib eesolevatel aastatel aga hoopis maksukoormuse vähenemist. Me kõik ju teame, et vanemate inimeste osakaal ja ülalpeetavate määr suurenevad murettekitavalt kiiresti. See omakorda tähendab aga vajadust suuremate sotsiaal- ja tervishoiukulude järele. Juba järgmise aasta eelarves moodustavad need 47 protsenti. Ainuüksi vanaduspensionile kulub 1,6 miljardit eurot ehk 15% riigieelarvest. Riik plaanibki ettenägelikult juba lähiaastatel sotsiaal- ja tervishoiukulude osakaalu riigieelarves suurendada – 2022. aastaks kuni pooleni riigieelarve mahust.

Elanikkonna vananemisest ja ülalpeetavate määra kasvust tingitud sotsiaal- ja tervishoiukulud suurenevad pikemas vaates kiirenevas tempos. Kui arvestada seda, et nii maksukoormus kui ka riigi laiali jaotatav raha väheneb majanduse mahu suhtes, siis tähendab sotsiaal- ja tervishoiukulude osakaalu tõus seda, et muudes valdkondades tuleb tugevamini kulusid kärpida, mis võib ka nende arendamist piirata. Samas oodatakse riigilt rohkem ja kvaliteetsemaid avalikke teenuseid – näiteks suuremaid kulusid riigikaitsesse, haridusse, teadus-ja arendustegevusse jne. See muudab ühest küljest tasakaalus või ülejäägis eelarve koostamise raskemaks ning ka järgmiste riigieelarvete koostamise ja arutelud riigikogus veelgi pingelisemaks. Juba lähitulevikus tuleks eri valdkondade finantseerimise juures arvestada seda, et suur osa – ligikaudu 80 protsenti – riigieelarvest on paika pandud erinevate seaduste ja varem kokku lepitud kuludega. See piirab eelarvesse täiendavate kulude lisamist.

Muidugi ei ole maksud ainuke tulu riigieelarves, aga selle 70 protsendist osakaalu võib siiski määravaks pidada. Mittemaksulistest tuludest on suurimad välistoetused. Viimastel aastatel on välistoetused moodustanud riigieelarve mahust 9–12%. Välisvahenditel on olnud väga suur osa valitsussektori investeeringutes – ligikaudu pool. Koos Euroopa Liidu 2014–2020 eelarveperioodi lõppemisega hakkavad need aga tasapisi vähenema ja näiteks 2022. aastaks vähenevad välistoetused järgmise aasta eelarvega võrreldes esialgse hinnangu järgi ligikaudu 290 miljoni euro võrra. See on umbes sama palju, kui on järgmise aasta eelarves kavandatud peretoetusteks või teehoiuks. EL uue eelarveperioodi rahastamisega saab Eesti aga ilmselt oluliselt vähem raha kui seni, kuna meie elatustase ehk SKP inimese kohta on jõudnud juba üle 75% ELi keskmisest.

Vaevalt, et Eesti suudab üle võtta Iirimaa majandusmudeli, mis on meelitanud sinna palju välisinvesteeringuid (260% SKP suhtes; Eestis on see 89%, mis on samuti tugev näitaja). See on aidanud seal kaasa SKP kiirele tõusule, mis on omakorda viinud nii maksukoormuse kui ka valitsussektori kulud SKP suhtes väga madalale.

Üks võimalus on suurendada oluliselt tootlikkust, mis kiirendaks Eesti majanduskasvu. Tootlikkuse tõstmisest on aga kergem kirjutada ja rääkida, kui seda tegelikult teha. See eeldab tugevat arendustööd, konkurentsivõime parandamist, piisavat nõudlust ja mõistagi, ettevõtluseks soodsaid tingimusi.