Millal tuleb järgmine majanduskriis?

Eeldades, et majandusprognoosid on reeglina koostanud kogenud ja kõrgelt haritud inimesed, võime nende arvamusi summeerides enda jaoks kokku panna teatud „majandusliku“ keskmise, mis võib õnne korral ka reaalsusega kokku langeda. Praegu räägivad Eesti ja Euroopa targad nagu ühest suust, et nii käesolev kui ka järgmine aasta näitavad meile mõõdukat majanduskasvu ning kui inflatsioon lakke ei viska, keskpangad liiga kiirelt intresse ei tõsta või geopoliitilist õnnetust ei juhtu, saabub maa peale lühiajaline majanduslik rahu.

Seejärel aga pöörduvad analüütikud kindlasti arvutama, kust võiks järgmine pauk ikkagi tulla. Üldiselt kipub olema nii, et samasse kohta välk kaks korda ei löö ehk kriisid/krahhid ongi sellepärast niivõrd tõsised, et nad tulevad vähemalt osaliselt ootamatust kohast – või on ootamatult mastaapsed. See tingib majandusagentidele vajaduse/tahtmise oma senist lähenemist paljudele asjadele muuta, nad teevad seda korraga ning nende käitumine paneb kriisile/krahhile veel „puid alla.“ Ajaloost on võimalik õppida seda, et üldiselt tekivad finantskriisid ikkagi siis, kui kellelegi sellisele on laenu antud, kellele laenu anda ei tohiks. Mina isiklikult paigutaksin sellesse hulka päris mitu euroala riiki. Juba siin näeme üsna palju spekuleerimise ruumi.

Kõige keerulisem komponent valemis on aga poliitilised riskid. Praegu näiteks annab poliitiline kriis kui selline mingil määral tunda Itaalias. Kõik arengud, mis viivad euroala lagunemise tõenäosuse kasvuni, on tegelikult päriselt ohtlikud, isegi kui see stsenaarium lõpuks n-ö ei realiseerugi. Vahepeal jõuaks turud oma katsetes dramaatilisi stsenaariumeid eri instrumentidesse sisse hinnastada, muuta oluliselt mitmeid jõujooni ja arengusuundi ning hävitada selle, mis enamusele siiski meeldib – stabiilsuse.

Seega: elu on endiselt põnev ja ettearvamatu ning julgen arvata, et ka kuldse peaga analüütik ei suuda ette arvata kõiki neid samme ja pöördeid, mida reaalne elu meie süsteemile iga päev pakub.